Farewell to posterous blogs


Starting from 30th of April this year you will not find my posterous blogs in their usual places anymore because posterous.com is being closed down. Therefore I will move the blogs Intuitive Pedagogy JournalIntuitions and Picking Apples away to next locations. The new spaces will be announced as soon as possible.

I thank you for reading and commenting my posts in posterous.com and look forward of meeting you already in my new spaces.
Warm regards,

How to meet an online student?

Among many others I found an interesting blog of a teacher who is teaching online and offline classes about gender and race. Danielle Nielsen posted her thoughts with an interesting title that caught my eye –  “Responding to Online Students – How Do We Tell Them They’ve Made a Mistake?“.

ImageDanielle is troubled with her niceness and that she do not dare to tell her students then they are wrong. It is interesting! We as women have sometimes our special hidden agendas that can produce difficulties in social situations and therefore we learn to make these issues explicit… It is a great achievement of feminists to give us, women, a voice!  But Danielle`s pedagogical gendered reflective discussion opened also an other door (or some might even call it the Pandora´s box). This door is the next door from the one with the GENDER label and is called POWER issues in the classroom.

Somehow I have always considered it so obvious that these two doors are opening together, so if you open one of them, the other one opens automatically. It might not be the case at all! And that is something that interest me a lot. So, thank you for sharing your dilemma, Danielle!

I´ll post some parts of my comments addressed to Danielle here because I think that her dilemma is mirrored in many of our lives and experiences as teachers as well as learners and perhaps we can learn something from that.*

When I read your post I see that you are very conscious about the gender issues but it is much more difficult for you to explain the part of your work that has to do with learning/teaching. You would anyway prefer to continue to be a nice person that students like while you secretly plan turning them to the “right” direction. It is important that they are not attacking you while you do it…

Well, I do not think that we as adult educators need this pretended female niceness, it is not a kindergarten. Adults want to be met like grown ups who are capable of making their own decisions. If I talk to someone who is “totally wrong” (in my opinion:) then I just meet the Other in an open discussion. Honesty and authenticity is most vital when we would like our students to become independent and able to judge/think/decide by themselves. It does not matter weather you are working online of offline. 

It is always a question how to be able to meet with the students as equals in all different kinds of learning spaces but if you meet openness and genuine interest in mind so much (more!) can happen. Otherwise you just pass on what you know and that I find uninteresting. Can we even consider it as a real learning process? It might lack the creative power or inspiration for the students to continue with the topic or questions posed.

Of course if we just want to teach them ABC and then leave the space, then we can forget all about what I just wrote. But then we have not right to say that we love our students because it is just pretending… and they will notice it for sure.

You also write that we all want our students to “become something better than they are.”

I cannot agree to that. The students are as they are (each different and talented in their own ways) and it has nothing to do with good and bad… “We can grow together and learn so much from each other” is what we all want (both me and my students). 

To critically examine our basic assumptions about teaching and learning is the possible way out of the puzzle. There are many beautiful theories that combine gender, race and learning. For example if you read French thinker Jacques Ranciere. There was a special issue of “Educational Theory” in Nov 2012 about his ideas. It is very interesting …

With lot of love,


*Since the discussion is already an open I did not ask for Danielle`s special permission to publish my post. I will remove my comments as soon as she notifies me.

Intuition and learning online #edmooc

I started to take MOOC (massive open online learning?) courses online. The first day of feeling like a fish in a sea is turned into a creative process of intuitively searching for meaningful meetings and materials, developing my own content and researching in world wide web.

I already found a new lovely concept rhizomatic learning that is closely connected to the concept I am most interested in and that is intuitive learning.  You can see a talk about rhizomatic learning by Dave Cormier online….

…or read some blogsposts about the afterthoughts of participants in his webinar (see for example Rhonda Jenssen`s blog for futher links).

But more than the big fuzz about MOOC, hundreds of thousands of new people, new concepts and ideas, I am interested in how digital era changes the human condition.

A while ago I wrote a poem and I still remember how the question about our humanity arrived to me in Marseille airport, France in 2011. I will post it here once more.

H U M A N    B E I N G

human beings are machines

human beings are machines

human beings are machines

human beings are machines

human beings are machines

human beings are machines

human beings are machines

human beings are machines

human beings are machines


What helps us to stay human in this high tech world? I think it is our spirituality. The human beings are not just material beings there is much more to us than the genes. Esa Saarinen talks about systems intelligence that is in his opinion connecting engineering thinking with human sensitivity (Saarinen ja Hämäläinen 2007)”

By Systems Intelligence we mean intelligent behaviour in the context of complex systems
involving interaction and feedback. A subject acting with Systems Intelligence engages
successfully and productively with the holistic feedback mechanisms of her environment. She
experiences herself as part of a whole, the influence of the whole upon herself as well as her own
influence upon the whole. By experiencing her own interdependence in the feedback intensive,
interconnected and holistically encountered environment, she is able to act intelligently.

I will continue my journey.  Or who knows perhaps I am just lost in the web forever… see you!

About the art of education

I wrote a short article inspired by meetings with Pär Ahlbom in Solvik while I was on my way from Järna, Sweden to Oslo, Norway. Unfortunately is the article in a secret language called Estonian and that language is been spoken only by one million people in the world. It is something unique and precious.

Anyway, since I do not usually translate my writings I have to take time and think about the topic in the nearest future also in English. Since I do not know when that time comes I decised to share my thoughts in Estonian here keeping in mind that there are also people who can understand that text.   


…teel Järnast Oslosse 13. september 2012

Üsna sageli öeldakse, et kasvatus on kunst ja teadus. Kasvatuse süsteemsest, kontrollitud ja teaduslikust poolest kõnelevad õppekavad, riigieksamite pingeread, metoodilised juhendmaterjalid ja ministeeriumi teadaanded. Kes kõneleb kasvatusega seotud vabadusest, mängulisusest, olemisrõõmust ja loomingulisusest, räägib koolielu päikselisest poolest?

Laste mängudes on „siin-ja-praegu“ tunne iseenesest mõistetav ja varjatud kavatsused puuduvad.  Juhul, kui meie harjutamine on kui mäng, siis astume sammu lähemale lapselikule vabale kohtumisele tegelikkusega ja tekib võimalus iseenda arusaamu ja hoiakuid kooli suhtes muuta.   

Pär Ahlbom Järnas 13. septembril 2o12.

Käesolevat kirjatükki inspireeris mind kirjutama kohtumine waldorfõpetaja, koolijuhi ja helilooja Pär Ahlbomiga Rootsist Solviki koolist. Meie vestlused on vahel kestnud tunde, aga teinekord pudeneb mõni väga sügav ja mõjus mõte lihtsalt hommikuse tervituse kõrvale. Kursustel enamasti Pär tegutseb – teeb igasuguseid mänge, harjutusi hääle ja hingamisega või koordinatsiooni, tähelepanu ja meelte arendamiseks, aga lahti seletab ta sellest vaid murdosa. Seetõttu olengi püüdnud tema sõnadeks vormitud mõttejuppe koguda ja mõnikord oma artiklitesse põimida. Minu lootuseks on, et ehk jääb mõnele nendest lausetest elu sisse ka siis,  kui ta ära tõlkida, paberile kirja panna ja seda kaudu teistega jagada.

Solviki kooli teeb eriliseks see, et algusest peale oli õpetajatel ja lastevanematel plaanis luua kool, kus traditsioonilist kooli nagu ei olekski. Täna on Solvik koht, kus puuduvad tunnikell, õpetajate tuba, lukustatud uksed, kandilised kõledad klassiruumid, sirged pingiread, kiirustavad, tõsised ja tõrjuvad täiskasvanud ning rõõmutu pilguga puised õpilased. Solvik on mehhaanilisusest ja bürokraatiast vabastatud kool, mis asub paigas, kus kohtuvad kaljud, põllud, metsad, meri ja inimesed. Õppetöö toimub sama õppekava alusel kui teisteski Rootsi waldorfkoolides ja vastab kooliameti nõudmistele kõikides punktides. Sealjuures on õpetajaskonnast veidi rohkem kui pooled mehed.  

Keskseid kujusid kooli tekkeloos ja arengus, Pär Ahlbom, on inimene, kes läbi aastate on Solviki õpetajaid-lapsevanemaid-lapsi inspireerinud ning toetanud. Tänaseks juba kaheksakümnenda eluaasta künnise ületanud mees on endiselt väga aktiivne õpetaja. Tema kogemustepagas ja teadmised muusikast, mängust, pedagoogikast, laste arengust, loovusest ja liikumisest on märkimisväärsed.

Kui Solvik kooli ajalugu ulatub 80-ndatesse ja on tihedalt seotud waldorfliikumisega Järnas, siis „intuitiivpedagoogika“ silt tekkis pealkirjaks Pär Ahlbomi ja Merete Lövlie täiskasvanute kursusele Saksamaal ja Hollandis. Ambitsioonikas sõnade konstruktsioon tekitab siiani elavaid diskussioone. Põhiliselt ilmselt seetõttu, et mõiste „pedagoogika“ omab erinevates kultuuriruumides sisuliselt erinevaid tähendusi[1] ja intuitsiooni käsitlemine on ratsionaalsest haridusdiskursusest sootuks välja tõrjutud.

Intuitiivpedagoogikast või „Solviki pedagoogikast“ on raske midagi paari sõnaga kirjutada, sest tegemist on tavapedagoogikast kardinaalselt erineva lähenemisega. Põhilisteks märksõnadeks, mida esiletõstaksin on: mäng, kehalisus, vaimsus, loodus, kommunikatsioon, loovus, autentsus, olemisrõõm ja otsustamisvabadus (autonoomia). 

Hiljutisest vestlusest Pär Ahlbomiga jäi kõlama mõte:

Liiga sageli kasutame valmismetoodikaid – seda kuhu peaksime ise välja jõudma –  sest tahame midagi kindlapeale kiiresti saavutada. Selle asemel, et riskides eksida otsiksime oma teed – seda mis teeb kasvatusest kunsti, muudab ta elavaks – lepime kohmaka kopeerimisega.

Minu arvates annab see mõte ilmekalt edasi tänapäeva ühiskonna kõige pakilisema küsimuse. Loovus ja julgus leida oma tee ei ole pelgalt koolide või õpetajate jaoks oluline teema, vaid see puudutab meid kõiki olenemata meie erialast või haridustasemest. Massiline valmiskauba, – teenuse, – meeleolu tarbimine on inimkäitumise ülimalt loomulikuks osaks muutunud. Meil  ei olekski justkui aega järele mõtlemiseks ja proovimiseks. Kõik peab tulema kohe, olema siin ja praegu kättesaadav, lihtsalt mõistetav, mõõdetav ja efektiivne. Selline kiirustamine ja loomingulise vabaduse puudumine aga tähendabki elurõõmu, elujõu kadumist.

Intuitiivpedagoogika kursustest

Intuitiivpedagoogika kursustel Rootsis Solvikis saab kolmeaastaste tsüklitena Päri Ahlbomi ja teiste kogenud Solviki õpetajate käe all õppida, kuidas jäljendamisest vabaneda ning leida üles mängulisus, loomisrõõm – julgus olla sina ise. Paljud eestlased on teekonna Rootsimaale korduvalt ette võtnud. Tänaseks on Eestis ehk paarsada inimest, kes intuitiivpedagoogikaga on rohkem või vähem tutvunud. Kõige enam on olnud inimesi, kes on seotud Eesti waldorfkoolidega, aga osalenud on ka ärimehi, koolitajaid, muusikuid jt.

Septembri viimasel nädalavahetusel on Solviki õpetajad Pär Ahlbom, Sinikka Mikkola (Werbeck-laul) ja Merete Lövlie (maalimine) esimest korda üheskoos Eestis. Ilmselt on paljud intuitiivpedagoogikast või Solvikist üht-teist kuulnud. Nüüd on huvilistel võimalik mängudes, harjutustes ja vestlustes ise osaleda. Intuitiivpedagoogika kogukonnale Eestis annab see võimaluse taaskord kokku saada ja üheskoos harjutada.      

Eestis Tartu Maarja Koolis 28. – 30. Septembril, 110 eurot, irene.sargla@gmail.com
Rootsis Solvikis 22.- 25. November, 31.01 – 3.02, 11.-14.04, 29.07-4.08, info@intu.se


Loe lisaks
www.intu.se Intuitiivpedagoogika koduleht
evelintamm.posterous.com Intuitiivpedagoogika päevik inglise, rootsi ja saksa keeles
evelintamm.blogspot.com Kirjed, põhiblogi eesti keeles

Evelin Tamm on Oslo Rudolf Steineri Kolledzi magistrikursuse õppejõud, Solviki lapsevanem ja IP kollegiumi liige

[1] Rootsis on kasvatusteaduste osakonna asemel ülikoolides pedagoogika osakonnad, kooliajaloo õpikute tiitliks kirjutatakse pedagoogikaajalugu. Sõna „pedagoogika“ tähendus on palju laiem, kui meie saksa ja nõukogude traditsioonist pärit pigem üld-didaktika valdkonda puudutav arusaam. 

avaldatud kodanikuuudiste portaalis kylauudised.ee